Team England should have googled it

Kuna viimased päevad on olnud väga sisutihedad ringirändamispäevad, siis on paslik siinkohal tagasi vaadata, muidugi ilma püsiva time-line'ita.

Kogu ürituse eelarve oli u. 2 miljonit eurot. Jah, see on u. 31 miljonit eesti krooni. Võrdluseks, Šotimaa MMi eelarve peaks tulema alla 200 tuhande naela. Ei teagi, kas nüüd nutta või naerda. Hetkel on veel muie suul, sest see oli 13 päeva täis mitmekäigulisi söögikordi, hämmastavaid üritusi/väitlusi ning muidugi sooja ilma.

Worldsi tulemus? Kanada ja Inglismaa finaalis, teema THW never bail out big companies, võitis 22 aasta järel uuesti finaalis olev Kanada, 8-3. Väitlus oli... keskmiselt igav, arvestades, et tuli ette definitsioonivaidlus mis kestis läbi kõikide kõnede. Ragnar ei splittinudki seekord =)

Finaal ning closing ceremony toimusid samas paigas, La Cigale'i hotellis, mis on siis järjekordne viie tärniga hinnatud hotell selles linnas. Lõputseremooniaks jagati kõigile Qatari sallid ning seda ka põhjendatult - nimelt oli see ainus kord terve seal oleku ajal, kui meil oli vaja külma peletada, sest saavutatud temperatuur oli nii 15 kraadi ringis. Toitu oli vähe, aga see eest oli see uhkelt taldrikule paigutatud, jee! Kõiki auhindu ei jõua välja tuua, kuid mainiks ära, et hetkel on kõik neli parimat kõnelejat keskkooli-maailmas Austraalia tüdrukud. Suhteliselt hämmastav.

Aga vastukaaluks meie neljapäevaõhtusele külmale oli reedene päev erakordselt kuum. Eriti see osa, kus Eesti tiim otsustas a) sõita taksodega kahte erinevasse kohta b) avastada, et ühine sihtkoht, postkontor, oli kinni c) sealt kõndida lõõskava päikese all kilomeetreid jala, et taas kohtuda kesklinna shopping mall'is. Päikesepistet ei saanud, aga vist oleks pigem takso võtnud. Kogu ettevõtmise peamine eesmärk, saata Eestisse postkaarte, jäi siiski täitmata, sest isegi siis kui me leidsime lõpuks turult postkaardid, olid need põhimõtteliselt fotod maalidest, ning isegi siis kui me leidsime lõpuks mõned fotod sellest linnast, ei olnud selles riigis enam ühtegi kohta, mis müüks marke. Sai siis kullerit mängitud ning need otse koju kätte toodud.

Kohalik turg, Souq Waqif, on üks kindel vaatamisväärsus koos kõigi oma imepisikeste poodidega, kus ükski hind ei ole kindel ning mis müüvad kõike alates Rolexi käekelladest ja Puma tossudest, lõpetades lindude ja ahvidega. Turg on muidugi veelgi kirjumaks tehtud oma rikkaliku restoranitänavaga, millel käib pidev möll ja karneval... Lahe. Aga reede õhtul seal taksot oodata ma ei soovita. Meie lõpetasime nii, et kõndisime pool maad hotelli poole, avastasime, et hotell on ikka väga väga kaugel ning kiirteest ei ole just lihtne üle saada ja lasime suvalisel hotellil endale takso tellida. Nimelt välismaalaste numbrile kohalik takso tagasi ei helista ning seega ei tule ta ka järgi... ärge küsige miks, aga nii näitavad kogemused.

Hotellis sai tagasi nõutud esialgu maha ununenud tossud ning lobby's kõlaritest viimse minutini Tõnis Mäe koitu ja muid eesti lugusid kuulatud ning edasi viidi meid lennujaama. Yay, mu kohver kaalus järsku müstilised 30.3 kilo... mis õnneks oli okei, sest piiriks oli sealmaal 32 kilo. Müstilised, sest tegelikult ei olnud ma sealt suurt midagi ostnud peale kahe käekella ja päikeseprillide. Noh, natukene vanu väitlusflowsid oli ka kotis, aga ei mingeid liivahunnikuid vms. Frankfurdis oli mu kohver juba 26 kilo, kahjuks oli see siiski 5 kilo liiga palju. Hiljem sai siis näha Karmenit lennukisse minemas kolme paari kümme numbrit liiga suurte jalanõudega ning teisi kahtlaseid käsipagasivalikuid.

Muide, vähemalt mina võin käsi südamel öelda, et olen kõik pildid picasasse üles laadinud, teiste omasid võib ilmselt ka millalgi netis kohata.

Oleme Eestis, oleme ikka veel väsinud ning oleme ikka veel veidi Dohas kinni. See, et sul on pargid täis Bose'i (!) kõlareid ning mehed pühivad päevad otsa tänavatel tolmuharjaga käsipuid, ei lähe kergesti meelest.

Over and out,
Martin.

vendetta

meil on nii hea uudis teile kõigile. nimelt muudeti reegleid ja järgmisest MM-ist alates saavad osaleda ka 19aastased veel mitte ülikoolis olevad väitlejad.

ehk siis. kas Paul, Rauno ja Martin lähevad šotimaale breikima või jaa?

lovely.

:)

Liiri

read bbc.com, sir

niisiis, sõbrad. me kaotasime hommikul 2:1 saksamaale ja siis võitsime 2:1 bermudat. ehk siis meie tulemuseks jääb 5 võitu 8st, mis on võitude mõttes läbi aegade parim.

jah, kripeldab.

jah, oleme rahul.

jah, lähme peole.

sayonara.

Liiri ja Karmen ja Martin ja Paul ja Rauno

aias sadas saia. 22 ja viimane taks.

võitsime tšiilit 3:0 ja kaotasime walesile 3:0. jah, võtsime selle, mida võtma läksime. jah, breikimisvõimalus on alles. jah, homme 2 viimast väitlust võita on reaalne. jah, juba oleme saanud 4 võitu, mis on paganama hea. 

aga mul on ikka kurb. 

mitte kaotuse pärast, vaid sellepärast, et lapsed olid vähemalt ühte häält väärt walesi väitlusest. nad olid jälle suurepärased ma leian. peabki ütlema, et mul ei ole lastele mitte midagi ette heita. jah, eks ikka. kohati natuke nadi ajakasutus, kohati vähe vahemärkusi, kohati mõni jamam ümberlüke ja uus-meremaa vastu tegid nad sisulises mõttes natuke alla oma võimete. aga overall on olnud põhjust ainult uhke olla ja imestada, kuidas nad nii targad ja head on. 

ja siis ongi kurb, kui nad ei saa seda, mida väärivad. natuke äkki ka sellepärast, et Eesti on Eesti ja wales on wales. 

aga eks seda peab ka õppima. täna sain vanemaks, targemaks nii mitmeski mõttes. 

Liiri

in justin we trust

siin mööduvad päevad nii ruttu, nii ruttu. alles me jõudsime ja ülehomme saab sest jõudmisest juba terve nädal.

aga siin on ikka eriti meeldiv. meeldiv selles heas tähenduses, mitte iroonilises. täna oli veel üks vabam päev. mina koos Karmeni ja Evaga käisin araabia hobuseid vaatamas ja veel ühel Doha traditsioonilisel puitpaadil sooritataval sõidul. oli äärmiselt suvine. poisid otsustasid magamise kasuks ja Ragnar liitus meiega pärastlõunal, kui läksime islamic arts muuseumisse. poisid magasid natuke veel ja läksid siis turule.

varsti me jälle sööme ja siis tegeleme kaasusega. aeg on jälle pabistama hakata.

ma räägin natuke väitlusjuttu ka, kuna Karmen jäi magama ja siin on praegu vaikne. mitte, et Karmen tavaliselt lärmaks, aga kui ta on üleval, siis me kuulame muusikat ja teeme igasuguseid asju.

igatahes olen ma lastega rahul. eriti kaunis oli sloveenia väitlus. sloveenia on siis B-grupi vastane ja meie siis D grupist. ehk siis noh me hüppasime ikka igati üle oma varju. aga nad tõesti väärisid seda võitu. tegemist oli ju improvooruga ehk ma ei teadnud, mida ja kuidas nad üldse rääkima hakkavad. aga rääkisid tõsiselt hästi. ma ütlen täiesti ausalt, et pärast Martini kõnet (ta oli esimene kõneleja) jäi mul suu lahti. nad olid suutnud teha väga sügavad ja sisulised argumendid diskrimineerimise olemuse kohta. tõesti respekt. ja no mina võin ju olla subjektiivne, aga need seosed ja loogikad avaldasid muljet ka vastastiimi treenerile ja kohtunikele (ilmselgelt...). sloveenia treener ütles mulle pärast väitlust ja enne otsust, et tegu on väga-väga-väga tugeva tiimiga sellel aastal. ma olen nõus, aga alati sellest ei piisa ka. vaja on ka head tähtede seisu, õnne, head teemat ja veel mitut asja, mida mõjutada on nii raske.

aga ma nii loodan, et homme on põhjust siin blogis jälle hõisata. eks loomulikult: hästi on juba läinud nagunii, aga ikka tahaks ju rohkem...

minu isiklikust traagikast ka natuke. mitte keegi nimelt ei usu,et ma olen treener. algas see nali juba esimesel päeval, kui sudaani treener ütles mulle "but you're female and so young"...

okei. ma olin natuke häiritud, aga edasi on see ainult nalja teinud, kuidas minu käest küsitakse kogu aeg, kus minu treener on või kes on Team Estonia coach jne. ja siis vabandatakse ette ja taha.

kõige naljakam oli see, kui lapsed lahkusid ruumist ja läksid siis saatjaga sinna improvooru prep-ruumi. mina siis jäin teiste treeneritega auditooriumisse edasi hängima. läks mööda umbes kümme minutit, kui tulid kaks korraldajat joostes minu juurde ja küsisid, MIKS ma pole prep-ruumis ja mis toimub ja miks ma pole oma tiimiga ja kondan veel koridorides???!!!!

"well...because im the coach...":).....

me juba teeme nalja, et keegi ei saaks aru, kui ma ise hoopis väitleks. Paul muidugi leidis, et ma oleks nagunii kehvem kui nemad. mitte, et ma tahaks härra Lettensile seda rõõmu pakkuda, aga tal võib seekord siiski õigus olla ma ei mäletagi, millal ma ise viimati väitlesin..ja veel MM-formaadis...arvatavasti oli aasta 2006 ja Cardiffi MM........jään parem pöidlahoidmise juurde.

mida ma üldse teen, kui nemad väitlevad? naeratan ja noogutan, noogutan ja naeratan. vahel tuleb kramp näkku, aga kõik on hea eesmärgi nimel. ma ei tea, kui palju neil sellest kasu on,sest nad peavad ikka kohtunikega silmsidet hoidma, aga no igaks juhuks ma ikka noogutan ja naeratan, naeratan, naeratan.

ja süda lööb nii kiiresti...

homme siis jälle. palju õnne mulle selle puhul.

Liiri

Kiiresti kiiresti antud ülevaade

Täna käisime desert safaril, mis oli omamoodi. Kui me kella üheks üles ärkasime, sõidutati meid kõigepealt bussiga tund aega kuskile kõrbesse, ja siis veel 20 min džiibiga mingisse campi. Võiks arvata, et läbi kõrbe kihutamine on lahe, aga ilmselgelt ei vasta see ootustele, kui nad vastutavad umbes 300 inimese eest. Saime ainult aknast välja vaadata ja koos meie autojuhiga kadestada neid ATVsid ja Hummereid, kes meist mööda kimasid. Sellel hetkel mõistis Paul lõplikult, et me ikka ei ole enam Eestis.

Laager oli samas vahva, sai kaameliga sõita (Liiri ja Ragnar pildistasid, kõik sellekohane materjal peab neilt tulema), lumelauga liival sõita ning vähemeksootiliste tegevustena võrk-ja jalgpalli mängida ning tantsida. Söök ei kannatanud kahjuks, vähemalt selle kõrval, mida me seni oleme saanud, kriitikat. Kahjuks jäi ehk kõige erksamalt meelde tagasisõit, mis seisnes selles, et kõigepealt lasti kõik tiimid first come first served basis autode juurde, mida niikuinii ei jätkunud, siis kupatati kõik välja ja siis uuesti sama lugu... milleks, kallid korraldajad?

Lisaks saime veel viimase kahe päeva bällotid kätte, millega kaob eelnev spiikrite müstika ning selgub, et tegelikult ei olegi Eesti tiimi lugu nii kehv vaid pigem silmanägemine. Sellekohane fail tuleb ilmselt ka kunagi siia lehele, ise ma statistikut mängida ei viitsi.

Homme - preppima! Miks mitte tuurile? Sest poisid ei viitsi vara üles ärgata ning kaamleid oleme juba näinud. See elutu kõrb on ka kõikjal üsna üheülbaline...

Mis on äge, on see, et kolmandal korral näen ka töötavat välivoodi rotatsiooni. Ilmselt on tegu faktiga, et sealt saab voodis olles netti, aga siiski on see võrdsus ennekuulmatu. Vabandust, Kaspar ja Hannes :)

M.

in your face, february

see esimene pilt sisaldab endas nii eestlasi kui ka uuemeremaalasi. pöörakem tähelepanu Pauli õlale ja Martini lõuale. teisel pildil on sõbrad horvaatiamaalt. kõik rõõmsad, sest eestlased võitsid.



esimesel päeval seal koolis, kus väitlesime, pidi käe värvi sisse kastma ja siis seina hõõruma ning nime ja riigi lisama. Karmen ei saanud ilmselgelt tööjuhendist aru.


see pilt on tehtud esimese päeva õhtul avatseremooniale suundudes. kõik on mustas. mitte masenduses, vaid riietuses. Ragnar tegi pildi kaugelt, sest no kui ei ole antud välimust, siis ei ole.
esimese päeva hommikul käisime Karmeniga sadama juures jalutamas ja kuna keegi meist pilte teha ei saanud (poisid magasid), tegime ise. ise tehtud....VÄGA hästi tehtud.

ja kui te veel ei ole kadedusest sinipunarohekollased (taevas...päike....väitlus), siis vaadake seda, kuidas me oleme jalgupidi pärsia lahes. jah, seesütlev kääne.




ja üks kirss tordil on video meie hotellitoast. PS. videosid on veel väga palju, aga me veel vaatame, millised neist tsensuuri läbivad.

seniks nautige seda: