in justin we trust

siin mööduvad päevad nii ruttu, nii ruttu. alles me jõudsime ja ülehomme saab sest jõudmisest juba terve nädal.

aga siin on ikka eriti meeldiv. meeldiv selles heas tähenduses, mitte iroonilises. täna oli veel üks vabam päev. mina koos Karmeni ja Evaga käisin araabia hobuseid vaatamas ja veel ühel Doha traditsioonilisel puitpaadil sooritataval sõidul. oli äärmiselt suvine. poisid otsustasid magamise kasuks ja Ragnar liitus meiega pärastlõunal, kui läksime islamic arts muuseumisse. poisid magasid natuke veel ja läksid siis turule.

varsti me jälle sööme ja siis tegeleme kaasusega. aeg on jälle pabistama hakata.

ma räägin natuke väitlusjuttu ka, kuna Karmen jäi magama ja siin on praegu vaikne. mitte, et Karmen tavaliselt lärmaks, aga kui ta on üleval, siis me kuulame muusikat ja teeme igasuguseid asju.

igatahes olen ma lastega rahul. eriti kaunis oli sloveenia väitlus. sloveenia on siis B-grupi vastane ja meie siis D grupist. ehk siis noh me hüppasime ikka igati üle oma varju. aga nad tõesti väärisid seda võitu. tegemist oli ju improvooruga ehk ma ei teadnud, mida ja kuidas nad üldse rääkima hakkavad. aga rääkisid tõsiselt hästi. ma ütlen täiesti ausalt, et pärast Martini kõnet (ta oli esimene kõneleja) jäi mul suu lahti. nad olid suutnud teha väga sügavad ja sisulised argumendid diskrimineerimise olemuse kohta. tõesti respekt. ja no mina võin ju olla subjektiivne, aga need seosed ja loogikad avaldasid muljet ka vastastiimi treenerile ja kohtunikele (ilmselgelt...). sloveenia treener ütles mulle pärast väitlust ja enne otsust, et tegu on väga-väga-väga tugeva tiimiga sellel aastal. ma olen nõus, aga alati sellest ei piisa ka. vaja on ka head tähtede seisu, õnne, head teemat ja veel mitut asja, mida mõjutada on nii raske.

aga ma nii loodan, et homme on põhjust siin blogis jälle hõisata. eks loomulikult: hästi on juba läinud nagunii, aga ikka tahaks ju rohkem...

minu isiklikust traagikast ka natuke. mitte keegi nimelt ei usu,et ma olen treener. algas see nali juba esimesel päeval, kui sudaani treener ütles mulle "but you're female and so young"...

okei. ma olin natuke häiritud, aga edasi on see ainult nalja teinud, kuidas minu käest küsitakse kogu aeg, kus minu treener on või kes on Team Estonia coach jne. ja siis vabandatakse ette ja taha.

kõige naljakam oli see, kui lapsed lahkusid ruumist ja läksid siis saatjaga sinna improvooru prep-ruumi. mina siis jäin teiste treeneritega auditooriumisse edasi hängima. läks mööda umbes kümme minutit, kui tulid kaks korraldajat joostes minu juurde ja küsisid, MIKS ma pole prep-ruumis ja mis toimub ja miks ma pole oma tiimiga ja kondan veel koridorides???!!!!

"well...because im the coach...":).....

me juba teeme nalja, et keegi ei saaks aru, kui ma ise hoopis väitleks. Paul muidugi leidis, et ma oleks nagunii kehvem kui nemad. mitte, et ma tahaks härra Lettensile seda rõõmu pakkuda, aga tal võib seekord siiski õigus olla ma ei mäletagi, millal ma ise viimati väitlesin..ja veel MM-formaadis...arvatavasti oli aasta 2006 ja Cardiffi MM........jään parem pöidlahoidmise juurde.

mida ma üldse teen, kui nemad väitlevad? naeratan ja noogutan, noogutan ja naeratan. vahel tuleb kramp näkku, aga kõik on hea eesmärgi nimel. ma ei tea, kui palju neil sellest kasu on,sest nad peavad ikka kohtunikega silmsidet hoidma, aga no igaks juhuks ma ikka noogutan ja naeratan, naeratan, naeratan.

ja süda lööb nii kiiresti...

homme siis jälle. palju õnne mulle selle puhul.

Liiri