Team England should have googled it

Kuna viimased päevad on olnud väga sisutihedad ringirändamispäevad, siis on paslik siinkohal tagasi vaadata, muidugi ilma püsiva time-line'ita.

Kogu ürituse eelarve oli u. 2 miljonit eurot. Jah, see on u. 31 miljonit eesti krooni. Võrdluseks, Šotimaa MMi eelarve peaks tulema alla 200 tuhande naela. Ei teagi, kas nüüd nutta või naerda. Hetkel on veel muie suul, sest see oli 13 päeva täis mitmekäigulisi söögikordi, hämmastavaid üritusi/väitlusi ning muidugi sooja ilma.

Worldsi tulemus? Kanada ja Inglismaa finaalis, teema THW never bail out big companies, võitis 22 aasta järel uuesti finaalis olev Kanada, 8-3. Väitlus oli... keskmiselt igav, arvestades, et tuli ette definitsioonivaidlus mis kestis läbi kõikide kõnede. Ragnar ei splittinudki seekord =)

Finaal ning closing ceremony toimusid samas paigas, La Cigale'i hotellis, mis on siis järjekordne viie tärniga hinnatud hotell selles linnas. Lõputseremooniaks jagati kõigile Qatari sallid ning seda ka põhjendatult - nimelt oli see ainus kord terve seal oleku ajal, kui meil oli vaja külma peletada, sest saavutatud temperatuur oli nii 15 kraadi ringis. Toitu oli vähe, aga see eest oli see uhkelt taldrikule paigutatud, jee! Kõiki auhindu ei jõua välja tuua, kuid mainiks ära, et hetkel on kõik neli parimat kõnelejat keskkooli-maailmas Austraalia tüdrukud. Suhteliselt hämmastav.

Aga vastukaaluks meie neljapäevaõhtusele külmale oli reedene päev erakordselt kuum. Eriti see osa, kus Eesti tiim otsustas a) sõita taksodega kahte erinevasse kohta b) avastada, et ühine sihtkoht, postkontor, oli kinni c) sealt kõndida lõõskava päikese all kilomeetreid jala, et taas kohtuda kesklinna shopping mall'is. Päikesepistet ei saanud, aga vist oleks pigem takso võtnud. Kogu ettevõtmise peamine eesmärk, saata Eestisse postkaarte, jäi siiski täitmata, sest isegi siis kui me leidsime lõpuks turult postkaardid, olid need põhimõtteliselt fotod maalidest, ning isegi siis kui me leidsime lõpuks mõned fotod sellest linnast, ei olnud selles riigis enam ühtegi kohta, mis müüks marke. Sai siis kullerit mängitud ning need otse koju kätte toodud.

Kohalik turg, Souq Waqif, on üks kindel vaatamisväärsus koos kõigi oma imepisikeste poodidega, kus ükski hind ei ole kindel ning mis müüvad kõike alates Rolexi käekelladest ja Puma tossudest, lõpetades lindude ja ahvidega. Turg on muidugi veelgi kirjumaks tehtud oma rikkaliku restoranitänavaga, millel käib pidev möll ja karneval... Lahe. Aga reede õhtul seal taksot oodata ma ei soovita. Meie lõpetasime nii, et kõndisime pool maad hotelli poole, avastasime, et hotell on ikka väga väga kaugel ning kiirteest ei ole just lihtne üle saada ja lasime suvalisel hotellil endale takso tellida. Nimelt välismaalaste numbrile kohalik takso tagasi ei helista ning seega ei tule ta ka järgi... ärge küsige miks, aga nii näitavad kogemused.

Hotellis sai tagasi nõutud esialgu maha ununenud tossud ning lobby's kõlaritest viimse minutini Tõnis Mäe koitu ja muid eesti lugusid kuulatud ning edasi viidi meid lennujaama. Yay, mu kohver kaalus järsku müstilised 30.3 kilo... mis õnneks oli okei, sest piiriks oli sealmaal 32 kilo. Müstilised, sest tegelikult ei olnud ma sealt suurt midagi ostnud peale kahe käekella ja päikeseprillide. Noh, natukene vanu väitlusflowsid oli ka kotis, aga ei mingeid liivahunnikuid vms. Frankfurdis oli mu kohver juba 26 kilo, kahjuks oli see siiski 5 kilo liiga palju. Hiljem sai siis näha Karmenit lennukisse minemas kolme paari kümme numbrit liiga suurte jalanõudega ning teisi kahtlaseid käsipagasivalikuid.

Muide, vähemalt mina võin käsi südamel öelda, et olen kõik pildid picasasse üles laadinud, teiste omasid võib ilmselt ka millalgi netis kohata.

Oleme Eestis, oleme ikka veel väsinud ning oleme ikka veel veidi Dohas kinni. See, et sul on pargid täis Bose'i (!) kõlareid ning mehed pühivad päevad otsa tänavatel tolmuharjaga käsipuid, ei lähe kergesti meelest.

Over and out,
Martin.